Pisipreili seljas olid öösärgid ootamatult T-särgi pikkusmõõdud võtnud.
Kuna ma pole üle kahe aasta end otseselt õmblusmasina taha sättinud (no paar komplekti voodipesu küll trehvas selle aja jooksul) siis esimese mõttena tundus, et tuleb poodi minna.
Mälupilti aga oli kinnistunud, et kusagil peaks mul mõni riba puvillast trikotaazi olema.
Üles ma nad leidsin. Olid teised kunagi vanema lapse tarvis ostetud. See pidi ikka tõsiselt ammu olema kuna neiu kannab otsapidi juba minu riideid ja leitud kangad osutusid 40 sentimeetristeks juppideks.
Nagu näha sattusin ma suisa hoogu. Masinad vurisesid kolm päeva järjest, natuke und ja koduseid toimetusi sekka :). Tõeliselt nauditav tegevus.
Kõik mis leidsin läks ka käiku. Otsustasin, et poodi lisa otsima ei lähe. Jääkide likvideerimine ei tohiks ju uusi jääke tekitada, eksole :)
Pits sellel öösärgil pärineb ajast mil olin ise 12-13 aastat vana. Mäletan, et käisin seda ema kapis salaja vaatamas ja õhkamas. Tol ajal oskasin juba natuke õmmelda ja olin üpris veendunud, et vanaema abiga saaksin sellest midagi eriti ilusat teha.
Mõistatan siiani kanga ja ema kapi omavahelise seose üle sest tundub, et näputöö tegemine on meie suguvõsas üle põlvkonna käinud ;)
Öösärgid said tehtud kerge kasvuvaruga ja lootusega, et kogu materjal saab ära kasutatud.
Nüüd mõtlen, et kas teha süda kõvaks ja järelejäänud üsna kobedad tükid lihtsalt minema visata või... saab neist veel midagi teha.
Tõenäoliselt soovitab varsti abikaasa mul enda tavaarile "Ameerika moodi" laohoone rentida, kodus kisub juba kitsaks :P
Selle öösärgi lõige pärineb Ottobre ajakirjast.
Natuke venivat pitsi ja vanad nööbid vanaema kunagisest varasalvest.
Vardagurmaan
